Tingimusteta armastus – mõistmine, mõistmata , miks mõistan

 

Tingimusteta armastus – mõistmine, mõistmata, miks mõistan , tundmine, aru saamata miks niiviisi tunnen. Lihtsalt olemine selles tundes. Tingimusteta armastus on hinnangutevaba hinnang ja hinnangu puudumine ühtaegu. Tingimusteta armastus ei sea tingimusi.

Ainuüksi armastuselgi on mitmeid definitsioone, rääkimata veel tingimusteta armastusest. Kes võrdsustab selle kirega, kes sugutungiga, kes platooniliste tunnete kogumina, kes kõige eelöeldu ja enamanagi veel … , kes lihtsalt millestki vaid enda jaoks olulisest. Nagu ikka, niipalju kui on inimesi , on arvamusi ja neil kõigil on omamoodi õigus.

Tingimusteta armastus minu jaoks elab suure sooja päikesena minu sees, mis kiirgab nii sisse- kui väljapoole kord kiiri, kord soojust, vahel isegi särtsub ja säriseb, vahel naerab laginal ….mis peamine- temas ei ole kübetki pahatahtlikkust ja temas on avatus. See ei pea kogu aeg olema nii kuum, et põled ise tuhaks, piisab, et ta on. See on turvatunne hinges, rahu südames, soojus ja mõistmine mõistmata, miks ma mõistan.

Laps sünnib ellu ja armastab oma ema. Lihtsalt armastab-sa näed seda tema silmist, kuna ta ei oska veel rääkida. Ükskõik, kui paha on kellegi mõistes lapse ema, siis lapse jaoks on tähtis vaid ema tingimusteta armastada.  Alati.

Edasi kasvab laps suureks ja kui veab, siis  armub kellessegi. Siis on see inimene armunu jaoks jumalalaadne  kõrgeim jõud, aktsepteeritav täpselt sellisena , nagu ta hetkel on. Tinglikult öeldes isiksuse kehastuses nähtus, keda või mida ta soovib enda maailma, enda lähedale, kui võimalik, siis nii hinges  kui ihus  ja kes on tema silmis kõige imelisem indiviid terves maailmas. Ja tegelikult ei loe, miks ja mis tasandil säde tekkis, tähtis on , et ta tekkis ja jäi mõneks ajaks kestma… Mõnikord võib see tunne olla vaid lühiajaline ja kesta viivu, mõnikord võib see lihtsalt mõnda aega soojendada südant. Aga mõnikord lahvatab selline leek, mis mõne aja möödudes põleb tuhaks. Aga mõnikord süttib viivust ja soojendab hinge, südant ja keha tingimusteta kogu elu.

Kunst on selles, et see hetk, kui ta tekkis, tuleb ära tunda ja hoida, hoida nagu kristallvaasi.

Ja kui sa tahad, et see kestaks kogu elu, mine sinna hetke tagasi, kus sa nägid ja tundsid seda tingimusteta armastust  veatuna, hinnangutevabalt ja armastasid teda sellisena, nagu ta on.

Mis siis, et armastatu riided ei vastanud sinu standardile, mis siis, et tal ei olnud raha, mis siis, et ta oli tol hetkel isegi täidlane või kiilakas, mis siis et õllekõhuga, või ei vastanud perfektsele ettekujutusele naisekehast, ei olnud piisavalt musikaalne või atraktiivne, kuid ometi oli ta sinu jaoks SEL HETKEL see õige ehk see, kes süütas sädemest leegi.

Ja kui sa sinna tundesse sulandud, siis saad aru, et see ongi kogu asja tuum – osata selle tundega elada ehk tingimusteta armastada ka siis, kui kogu maailm, kaasa arvatud sina ise, olete tundmatuseni muutunud. Sa oled edukas , rikas , heas füüsilises vormis ja sama on sinu kaaslasega. Või, kui elate mõnusas askeetlikus korteris, lapsed on pesast välja lennanud ja teil on tekkinud uued väärtushinnangud. Igaühel omad , kuid kumbki ei anna hinnanguid ja ei sea tingimusi.

Sagedamini aga  ei ole seda tunnet alles, ei ole isegi armastust, rääkimata tingimusteta armastusest, et koos edasi minna. Vahel ei jätku endagi jaoks armastust, mis seda veel kellegagi jagada. Sagedaseim kuuludud vabandus on elu: kohustused, lapsed, raske elusaatus, halb ilm jpm. Ja sa arvad et armastus peab tulema vaid siis, kui „kõik tingimused selleks on loodud“ ning kuna neid seatud tingimusi: mugav interjöör, palmisaar, eeskujulikud lapsed, gurmeetoit või minupärast lõuatäis viina,  loodud ei ole, ei maksa rääkida mingist armastusest. Vaata, et hing sees püsiks, on realistlik klišee.

Seda tunnet ei saagi selle kõige peale enam alles olla, kui sa oled keskendunud  terve elu kõigele muule , peale armastuse. Kui sa unustasid ja viskasid selle tunde WC potist koos põrandapesuvee ja südametunnistusega  alla või imesid tolmuimejasse. Võib-olla jätsid sa selle Maldiividele, kus  veetsid suurepärase puhkuse? SEE ei ole tähtis, kuhu sa selle jätsid, sest see ei olnud sulle enam oluline. Ja niikaua, kui sa said elada selliselt, et asendasid selle imelise tingimusteta armastuse oma heaolu ja keha ning väliste vajaduste ennastunustavale teenimisele, vabandades end seejuures välja lausega, aga c ’est la vie ehk see on elu, ei saanudki ta sinu juurde jääda. Sa ei jätnud talle enam ruumi.

Jah, sa said kõik , aga kaotasid ilusaima oma elus ja sellega sulgesid südame. Tihti on nii, et kui sa seda mõistad, võid selle alati tagasi tuua ja alustada puhtalt lehelt. Ainus, mida sa tagasi tuua ei saa, on partner ehk armastatu , kelle oled selleks ajaks emotsionaalselt  „maatasa“ teinud. See „rong“ on pöördumatult läinud. Sest liimitud vaas ei saa kunagi enam endiseks: mõrad on  näha ja mõradest immitseb ikka vett välja, jättes kuitahes heade kavatsuste uue ikebana või tulipunase roosi  ehk armastuselilled vaasis varem või hiljem kuivale.

Ja KUI sa saad uue võimaluse, siis pea meeles – hoia SEDA vaasi tervena, sest see on just see, mis suurendas su soojust, kiirgust, kirge, armastust. Kuidas sa seda suudad ja kas sa suudad, sõltub ainult sinust enesest.

Ehk hetkel, kui on vaja tegelda haige lapsega, ära unusta ravimise kõrval teda armastada. Kui teed partnerile süüa, ära lisa sinna ainult toiduaineid, vaid lisa ka armastust. Kui partner on kurb ja ei vasta hetkel sinu soovile, ootustele, milles saad pettuda ainult sina , siis vaata ja kuula teda armastusega, mõistmata mõista teda. Mis siis, et mõistus räägib hoopis midagi muud. Ja ära iial vabanda koristamisega välja armastuse puudumist sinus endas , visates piksenoolena tapva etteheite partnerile.

Nii surebki tingimusteta armastus…nagu dinosaurus, kelle eksistentsi  sa lakkad isegi uskumast.

Kas tapad teda vähehaaval või ühe lasuga südamesse, ei ole tähtis. Tegelikult sa tapad armastuse iseendas. Kustutad oma päikese, sest see, kes elab armastuses, oskab ka partnerit näha armastavalt, tingimuseta. Kuid see, kes ennast haletsedes leiab , et ta ei ole loodudki armastuse jaoks, siis nii ongi. Loeb see, mida sa ise lood.

Oled sa mõelnud, et lahku minnakse just siis, kui māja saab valmis, kui lapsed kasvavad suureks, kui keegi haigestub, kui välised tingimused nagu ei takistaks enam viia ellu suurimaid unistusi…just siis kustub äkki armastus?

Jah, see juhtubki seepärast, et sa unustasid ta keset seda majaehitust, kus selmet teha paus , et toita armastust, mis karjus: „näe mind!“  läksid sa poodi  kruve ostma. Või kui teie „ühine projekt“ – lapsed, on lõppenud, sest lahkuvad kodunt tagasi vaatamata, sest neil on oma elu. Või kui armastatu oli väsinud SULLE  kaasa tundmast teie ÜHISES valus, ei olnud seda sinu jaoks ikkagi piisavalt. Või kui laps puges kaissu ja nurrus armastusest  keset sinu ja partneri lembehetke teleka ees diivanil , misjärel ajasid lapse ära, sest „teil partneriga  oli midagi pooleli“ , seades lapsele tingimuse , armastada siis, kui sina soovid, mitte kui tema seda vajas.

Kahjuks ei ole see võimalik – kui päriselt armastatakse, siis armastatakse igal ajal: siis, kui on raske , siis kui on kerge, siis, kui on kurbus ja siis kui on rõõm. Siis, kui parasjagu nagu ei tohiks ja siis kui on kõik võimalused seda väljendada. Sest armastus, kas on või ei ole ja tingimused sinna ümber lood sa ise.

Armastada või mitte, tingimusteta või mitte – see ongi sinu valik. Alati.

Ma tänan ja armastan Sind, kes Sa seda loed. Päriselt.

 

Sinu Superlapsehoidja.