LIBLIKAD KÕHUS

Liblikad kõhus

Juhtusin ühtaegu lugema klišeeks kujunenud soovitusi, kuidas 5 minutilise musiga ukse või 5 minutilise igapäevase partneriga  rääkimisega, sünniks ime ja armastus oleks suhtes tagasi, kust see ammuigi kadunud on. Ütlen ausalt, mina sellesse ei usu.

Eks katki kukkunud või puruks pekstud vaasigi saab ju kokku liimida ja seda igapäevaselt üle kontrollida, kas vaas koos püsib, kui ei, uuesti liimida, aga kas see vaas näeb enam selline välja nagu tervena? Vastus on ei.

Nii ka suhtes. Kui suhtest, mis algas liblikatega kõhus , on kõik liblikad piltlikult öeldes vaasist välja lennanud, no mis seda vaasi enam aastaid hiljem liimida…

Minu arvates tuleks üles leida enda seest see „ liblikad kõhus tunne“ ja n.ö testida seitsmel erineval moel oma partneri peal. Ja kui need liblikad kõhtu tagasi ei lenda, siis võib suhte lõppenuks lugeda.

Sest just sellest kohast hakkavad etteheited : Sa ei täida ta palveid. Sa küsid valesid küsimusi. Kuhu põnevus kadus? Tema on pere ainus kokk. Kes koristab? jnejne.

Tuletage meelde suhte algust ehk suhet, kus koristas see, kel aega oli või kõik küsimused olid superõiged või kui lahe oli koos välja sööma minna, kui kumbki ei viitsinud süüa teha või tegi see , kes tegi. Ega siis koristamise vajadus ei ole eile tekkinud. Söönud oleme me samuti sünnist alates ja küsimusi küsime alati, alates sellest: „Kallis, ma armastan sind, kas sa sooviksid minuga suhtes olla?“

Erinevus seisneb ainult selles, et liblikad on minema lennanud Ja kindlasti ei maksa kummalgi süüdistada teist – eriti olukorras, kus liblikad on tema enda kõhust ammu kadunud…

Ainus retsept siinkohal saab olla see: otsi üles need liblikad, siis armastad tingimusteta seda meest või seda naist, kes ongi need liblikad sinu kõhtu toonud. Ja kui veab, siis elu lõpuni.

Võta partnerit eelarvamusteta ehk vali selline partner, kelle vead on sulle vastuvõetavad, vali partner, keda sa suudad tingimusteta armastada. Täpselt sellisena, nagu ta on. Ka siis, kui ta ei korista, kas siis, kui ta vahel ei suudle sind siis, kui sina seda sooviksid, kas siis, kui unustab sulle lilli kinkida. Ka tema on lihtsalt inimene. Mäletad – see on  seesama, kellesse sa kunagi armusid?

Ja kui suhe kipub „ära vajuma“ , siis ongi kaks võimalust.

See suhe on ammendunud või hetkeks ununenud.

Viimasel juhul ärkavad liblikad ise ellu. Esimesel juhul lendavad ära. Ja siin ei aita enam ei „ussi- ega püssirohi.“ Siin aitab vaid väärikuse säilitamine ja viimane , mida sa teha võid, on teist avalikult sarjata. Aga mõtle hetkeks, kas terve maailme peab just sellest teadma? Tee seda, kui sa teisiti ei saa. Kuid mõtle hetkeks enne, kui sa seda teed : see oli teie suhe ja selleks võiks ta ka jääda. Siis kui suhe tekkis, kui ta on ja ka siis, kui suhe lõpeb. Ainult teie oma.

Tegelikult selmet, avalikkusele teie kunagise väga imelise suhte kitsaskohti demonstreerida võiksid ehk hoopis enne minekut ukselselleks viieks minutiks nüüd  seisma jääda , vaadata oma partnerile silma ja ….suudelda….Hüvastijatuks.

Ja öelda: „võta minu armastus ja tee sellest midagi ilusat, mina võtan sinu armastuse ja teen sellest midagi ilusat.“

Ja liblikad lendavad tagasi, tõstma sind uutesse kõrgustesse , kus sa veel isegi lennanud ei ole.

Hing teab, kuhu. Sest liblikad elavad seal ,kus on armastus. TINGIMUSTETA ARMASTUS.