Jagatud vanemlusest laste hinge läbi

Olen selle temaatikaga perekonnaõiguse valdkonna juristina kokku puutunud aastakümneid, ehk et see ei ole uus teema. Kogu selle aja on ühel või teisel moel seadusesse sisse kirjutatud, et vanematel on võrdsed õigused ja kohustused oma laste ees. Nii ka nüüd. Selles osas ei ole midagi muutunud.

Küll aga on avardunud inimeste teadvus just uute põlvkondade uute vaatenurkade ehk eelneva töö reaalse vormi võtmise tõttu. Nimelt on peale tulnud põlvkonnad n.ö. omal nahal tundnud jagatud vanemlust ja oskavad nüüd ise vanematena sisuliselt aru saada, et see ei olegi koll, vaid reaalne tegelikkus.

Ometi on ka sel eufoorial omad kitsaskohad, miks asjad ei suju siiski kõigi osapoolte jaoks  soovitult. Miks ei suuda, ei taha ja/või ei saa  vanemad vanemlust jagatud.

Täna keskenduksin neist ühele, mis minu praktikas on väga paljudel kordadel just see „komistuskivi“  , miks ei suudeta seda vanemlust jagada.

Teen kõrvalepõike konstellööri ametisse, kuna olen juristiameti kõrvalt ka terapeut ja konstellöör, kes sisuliselt samade probleemidega töötab ehk „põrkub“ ka konstellatsiooni töötubades. Seal on samuti karid, mida erinevate konstellööride töötubasid külastades ja ka enda omas , näinud olen.

Seega avan probleemi täna nii juura kui hinge tasandil. Sest paratamatult just need kaks ongi need, kes peavad igas inimeses koostööd tegema: sisemine õiglustunne koos seaduse tundmisega lahendab kõik probleemid.

Ilmselgelt olen nõustanud mõlemaid pooli : nii mahajäetuid kui ka mahajätjaid. Ja mõsitan üldjuhul hästi mõlemaid pooli. Aga mõistan ka lapsi.

Just sellest  probleemist: lahkuminek ühe poole äkilisel initsiatiivil,  ongi täna see, mille tõttu , ma leian, asjad ei suju vanemluse jagamisel pooltele ladusas suunas. Rõhutan-see on ainult üks juurpõhjus, kuid neid on kahtlemata teisigi ja kahjuks mitte vähe. Täna keskendun sellele. Miks?

Aga seetõttu, et kõik saab alati alguse algusest. Ehk et suhe, abielu , laps – kõigel on algus. Tegelikult peaks olema ka lahutusel või lahku kolimisel või suhte lõppemisel algus.

Et asjast paremini aru saada, toon näite. Tavaline eesti mees „ei viska võtmeid kaevu“ kunagi enne, kui uus kaev valmis. Sama naise kohta. Huvitaval kombel levib tendents, et mitterahuldavas suhtes vegeteeritakse – üllatus, üllatus – laste nimel. No nii vähemalt ettekäändeks väidetakse. Ja järgmisel hetkel, kui leitakse keegi, kellesse ülepeakaela ära armutakse, pööratakse mitte ainult oma äsjased põhimõtted , vaid ka kogu eelnev elu sõna otseses mõttes pea peale. Kolitakse ilma pikema jututa laste ja partneri elukohast välja ja asutakse kas siis üürikorteris või uue partneri kodus temaga koos elama.

Pange tähele , paljudel juhtudel on juba kogu eelneva perioodi vältel lapse natuke tahaplaanile jäetud ja väljakolimise hetkest aina rohkem ja rohkem. Ja kui peaks juhtuma, et partner, üks lapsevanem kolib veel teise linna, siis eemaldub ta lastest veelgi rohkem. Kogu lahkumineku valu, vaev , laste eest hoolitsemine jääb selle vanema kanda, kelle juurde lapsed jäeti. Eriti drastilised näited on need , kui isa peab tütrele üleöö patse tegema hakkama või siis nõustama öösel alanud menstruatsiooni küsimustes. Küll aga, kui isale ja tütrele  anda selle mõttega harjumiseks aega , ei ole midagi võimatut.

Mõistlik on aga siinjuures aspekt, et lapsed jäeti oma koju. Ses mõttes, et neid ei tõmmatud sama „robinaga“ oma heast keskkonnast välja (ja siin ei mõtle ma koduvägivallajuhtumeid, kus lihtsalt ei ole teist valikut), nagu partner ennast tõmbas. Küll aga on ka neid näiteid, kui lastelgi kästakse asjad pakkida ja minek! Hiljem seletatakse.

Ja kui ennast teisest lahku kiskunud vanem n.ö. uue elu fluidumist ärkab, saab ta aru, et ups, aga lastega suhtlemise küsimused ja muu on kõik sisuliselt lahendamata. Tema on on esimesest eufooriast uue armastatuga üle saanud, nüüd on järg n.ö. laste käes. Mis siis muud, kui rünnatakse teist vanemat oma juriidilise õigusega lapsi kasvatada ja hooldada ja nüüd siis 50% temaga ja 50% teise vanemaga. Ja juriidiliselt küll, aga..lapse hing , partneri hing , neid ei saa nipsust 50% -ga mõõta.

Ja nüüd tulen probleemi algusesse tagasi. Ehk siis tegelikult on kogu elu inimese enda kätes. Ja eriti lapsevanemana peaks olema piisavalt vastutustunnet, et ka n.ö. meeletu armumise kõrval jääda oma lastele lapsevanemaks mitte formaalses, vaid sisulises mõttes.

Mis ma öelda tahan on see, et juhul, kui elu partneriga ei suju , siis ideelane variant on kahtlemata lahkuminek enne, kui keegi uus partner üldse silmapiiril on. Ehk need „võtmed“ tuleks kohe kaevu ära visata. Ja siis hakata „uut ehitama“.

Ehk siis kehvas suhtes olemine viib ühel või teisel juhul laste jaoks ikka samasse punkti. Laps tunneb oma hinge ja ihuga, kui vanem ei ole kohal. Päriselt. Isegi siis, kui vanem on füüsiliselt kohal, kuid rahulolematu. Seega – esimene ülesanne heal lapsevanemal on leida üles iseennast enda seest, oma tasakaal ka halvas partnerluses. Ja kui seda ei leita, siis ongi ainus võimalus planeerida lahutus , lahku kolimine. Rõhk on sõnal planeerimine.

See tähendab, et esimese asjana tuleb enda jaoks läbi mõelda enda uus elu partnerist eraldi ja kuhu ja mis kontsektis saavad elama lapsed.

Ehk siis istuda partneriga laua taha ja arutada kõik need küsimused läbi. Seejärel viia lapsed kurssi toimuvaga ja rõhutada, et nemad ei ole milleski süüdi ega pea iial valim ema ja isa vahel ja küsida, mida lapsed soovivad, kui pooled elavad edaspidi lahus. Vähemalt 7.a. lapse käest saab juba küsida, nooremate laste huvides peavad  vanemad  suutma lähtuda laste parimatest huvidest. Ehk lastega seoses peab vanem alati asetama esikohale lapse  huvid. Mis omakorda ei tähenda seda, et kui lapse soovid ja huvid ei kattu, tuleks talitada lapse soovist lähtudes. Need ongi kohad, mis vajavad tõsist süvenemist, kompromisse, end ja partneriga koostööd. Aega.

Kindlasti ei ole lapse huvides see, kui ema kolib äkki ühisest kodust välja teise linna ja seejärel hakkab kohtuväliselt kohtu ähvardusel või kohtu kaudu nõudma jagatud vanemlust ja sealjuures veel nii, et survestada koole võimaldama lastele õppida nädala ühes linnas ühes koolis ja teise nädala teises linnas , teises koolis. Selline äärmislik lähenemine ei ole kindlasti lapse huvides.

Teoorias ja seaduse mõttes ehk isegi küll, aga lapse hinge seisukohast on see kõige halvem lahendus. Sest laps kistakse jõuga välja nädalaks mitte ainult oma turvalisest kodust, vaid ka kooli, sõprade, huviringide, trennide jms. keskkonnast.

Laps on nagu karistatud selle vanema naudingute eest, kes ühel hetkel otsustas, et tema on nüüd armunud uude partnerisse ja seab iseenda esikohale ja lapsed justkui peavad selle otsusega leppima. Nii see kindlasti ei ole ja loodan südamest, et nii see ka ei lähe. Olen palju näinud lõhestatud hingedega lapsi ja kahjuks just edukate ja nö. uue armastuse leidnud peredes.

Seega , kutsun üles lapsevanemaid, kes on lõpetamas oma endist partnerlust, tegema seda arukalt ja nii, et lapsed ei kannataks ülearu. Lastele piisab sellest kannatusest, et vanema lähevad lahku. Seda on piisavalt. Ei ole vaja neid kannatusi juurde tekitada.

Ehk ka sellisel juhul, kui vanem on armunud, tasuks ikkagi hetk maha võtta ja tulla teraapiasse või nõustamisele, et kuidas talitada nii, et „hundid oleksid söönud ja lambad terveks jääksid.“

Armastus ja kainet mõistust kõigile lapsevanematele soovides,

Alla Raudsepp,

Perekonnaõiguse jurist ja perekonstellöör