Riigikohus mõistis tütre vägistamises süüdistatud mehe õigeks

Nii on pealkirjastanud oma postituse Postimees 23.10.2015.a., mil Riigikohus vastava otsuse tegi.Miks peaksime siin lehel käsitlema antud kuriteo toimumist või mittetoimumist on see, et just see nn.”juhulapsehoidjate”  välistamise ja turvaliste,positiivset vastukaja saanud lapsehoidjate vahendamise keskkond.Iga vanem peab olema kindel, et inimene, kelle ta oma last hoidma palkab, ei kuritarvitaks tema kõige kallimaid.

Nüüd aga palju vastukaja saanud lahendi juurde.On ilmne, et meedia on teinud kõik selleks, et inimene ette süüdi mõista ja kaitsjad, et see süüdimõistmine tühistada.

Mis siis tegelikult toimus, ei tea ilmselt mitte keegi, peale kahe asjaosalise. Kohtuotsuses  seisab:Kohtuotsuse kohaselt on teo toimepanemine tõendatud kannatanu videosalvestatud ütlustega suulise kuriteoteate protokollis ja kahes kannatanu ülekuulamise protokollis. Kannatanu ütlusi kinnitavad tema seadusliku esindaja (ema) C ja tunnistajate D, E ning F ütlused. Kohtu hinnangul ei nähtu videosalvestiselt, et kannatanu ema või menetleja oleks last suunanud või survestanud andma isa kohta süüstavaid ütlusi. Kohtupsühhiaatria ja -psühholoogia kompleksekspertiisi akti nr 165 kohaselt ei nähtu kriminaalasjast, et lapsega oleks manipuleeritud või õpetatud konkreetseid ütlusi andma. Samast ekspertiisiaktist nähtub, et laps oli võimeline tajuma tema suhtes toime pandud seksuaalse väärkohtlemise asjaolusid ning andma nende kohta ütlusi. Lapsel ei esine suuremat fantaseerimiskalduvust. Kuigi kohtuarstliku ekspertiisiakti nr 35 kohaselt puuduvad lapsel pärakuava ja suguelundite piirkonnas vigastused, ei välista see teo toimepanemist, sest kannatanu pöördus arstlikule läbivaatusele vähemalt kahe kuu möödudes pärast süüdistuses märgitud ajavahemikku, vigastused suguelundite limaskestal paranevad kiiresti ja jälgi jätmata ning suguelundite katsumine ei pruugi vigastusi tekitada. Teo toimepanemist ei välista ka süüdistatava kohtupsühhiaatria ja -psühholoogia kompleksekspertiisi aktis nr 4/38 märgitu, et ekspertide käsutuses olnud andmetest nähtuvalt ei olnud võimalik tuvastada A-l seksuaalsuunitluse häiret, sh pedofiiliat, sest toimunu täielik või osaline eitamine on tavapärane.

Maakohtu ja ringkonnakohtu otsused tuginevad sisuliselt ainult ühele tõendile – lapse ütlustele. Laps oli suulise kuriteoteate esitamise ajal nelja ja poole aastane. Tunnistajate ütlused vaid vahendavad lapse ütlusi. Samas on lapse ütluste usaldusväärsuses tõsiseid kahtlusi. Kassatsioonis tuuakse näited selle kohta, et lapse ütlustes on vasturääkivusi ja ebajärjepidevust, muu hulgas selles osas, kas isa puudutas tema suguelundeid või mitte. Seejuures on lapsele esitatud suunavaid küsimusi, mis esiteks ei ole lubatav ja teiseks mõjutab kannatanu ütluste usaldusväärsust. Lapsele on ülekuulamise käigus lubatud ütluste andmise eest maiustusi ja teda innustatakse andma “õigeid” vastuseid. Kannatanu ema viibimine ülekuulamisel ei olnud kohane. KrMS § 70 lg 1 näeb ammendavalt ette, kes võib viibida alaealise tunnistaja ülekuulamisel. C juuresolek võis mõjutada lapse ütlusi.

Riigikohus leiab küll, et lapse ütlusi saab käsitleda , kuid ainult kaudse tõendina ja loomulikult tugineb siin seadusele, mida ei hakka siinkohal tsiteerima.Seoses ringkonnakohtu viitega ekspertiisiaktis sisalduvatele kannatanu selgitustele seksuaalse väärkohtlemise kohta märgib Riigikohtu kriminaalkolleegium järgmist. Ekspertiisi käigus antud lapse selgitused sündmuse kohta ei ole kasutatavad iseseisva tõendina, s.o kannatanu ütlusena sündmuste kohta. Ekspert ei kuula isikut üle. Uuritava isiku selgitused ekspertiisi käigus on aluseks eksperdiarvamuse kujundamisel, s.o eksperdile esitatud küsimustele vastamisel. Välistatud ei ole aga eksperdile antud selgituste kasutamine kannatanu ütluste usaldusväärsuse kontrollimisel. Seega nentimine, et kannatanu on ka väljaspool ütlusi andnud sündmuse kohta järjepidevalt samasisulisi selgitusi, ei ole seadusega vastuolus.

Seega on Riigikohus leidnud, et kuna ekspert ei ole kohus, ei saa tema arvamus olla absoluutne süüditunnistamise vaidlustamata eeldus,sest vastasel juhul ei oleks ju enam kohut vajagi. Piisab ekspertiisiakti esitamisest. Nii see aga seaduse mõistes toimuda ega toimida ei saa. Tuleb kahtlemata arvestada asjaolu, et isiku, keda süüdi taheti mõista , suhted lapse emaga olid komplitseeritud ja ei ole välistatud, et ema subjektiivne suhtumine võis mõjutada ka last ja tema poolt “maiustuste saamise soovist” kantud ütlusi.

Riigikohus märgib siinkohal, et alla neljateistaastast tunnistajat ei hoiatata ütluste andmisest seadusliku aluseta keeldumise ja teadvalt vale ütluse andmise eest, siiski peab talle selgitama tõe rääkimise vajadust ja seda juba ülekuulamise alguses ning igal juhul enne, kui kannatanu annab ütlusi kuriteosündmuse kohta. Sõltumata tunnistaja (kannatanu) vanusest tuleneb tõe rääkimise kohustus KrMS § 66 lg-st 3. Kui ekspertiisi akti järeldustest nähtub, et alaealisel kannatanul ei ole suuremat fantaseerimiskalduvust, eeldab tema ülekuulamine ühemõttelist selgitamist, et rääkida tuleb tõtt ehk tegelikkuses aset leidnud sündmustest. Käesolevas asjas seda aga kannatanu ülekuulamise protokollidest ei nähtu. Kuigi ülekuulamisel tuleb vaieldamatult võtta arvesse lapse vanusega seotud eripära, mis võimaldab muu hulgas suunavate küsimuste esitamist, ei saa mööda minna tõe rääkimise kohustuse selgitamisest kui ütluse usaldusväärsuse raskuspunktist.

Ehk maakelli tähendab see seda, et ka nelja ja poole aastane laps peaks rääkima vankumatut tõtt ja aru saama , mida ta õiguspoolest räägib. On ilmne, et üsna keeruline on ükskõik kellel kindel olla selles, et laps on kõigest aru saanud selliselt, nagu täiskasvanud asju mõistavad.teisalt ei saa välistada, et laps on midagi tundud, mis ei ole talle meeltmööda, kuid kas ta oskab seda veenvalt edasi anda?

Riigikohtu kriminaalolleegium juhib samuti tähelepanu asjaolule, et seadusandja ei ole alaealise kannatanu ülekuulamise puhuks ette näinud erisusi KrMS § 71 kohaldamisel, s.o ütluste andmisest keeldumine isiklikel põhjustel. Praegusel juhul on asjakohane KrMS § 71 lg 1 p 1, mille kohaselt on süüdistatava alanejal sugulasel õigus keelduda tunnistajana ütluste andmisest. Kuna kannatanu on süüdistatava tütar ehk alaneja sugulane, oli tal õigus keelduda ütluste andmisest oma isa vastu. Sellest õigusest kannatanut enne tema ülekuulamist ilmselgelt ei teavitatud ja tal ei olnud seetõttu võimalik ka ütluste andmisest loobuda.

Riigikohus on leidnud, et ütlus, mis on saadud kohtumenetluses nõuetekohaselt rakendamata tunnistajalt, kellele ei ole selgitatud nende õigusi ja kohustusi (näiteks õigust keelduda KrMS § 280 lg 3 järgi ütluste andmisest KrMS § 71–73 alusel), ei ole käsitatav seadusliku tõendina, sest selle saamisel on rikutud oluliselt kriminaalmenetlusõigust. Sellisele tõendile rajatud kohtuotsus on ebaseaduslik. (Vt nt mutatis mutandis Riigikohtu otsus väärteoasjas nr 3-1-1-72-07, p 8). Kolleegium ei pea ka praegusel juhul võimalikuks sellest põhimõttest kõrvale kalduda. Kui tunnistaja ülekuulamisel, sh kohtueelses menetluses, ei ole mingil põhjusel, näiteks tema vanuse või vaimse seisundi tõttu, võimalik järgida üldisi nõudeid, on seadusandja ülesanne kaaluda, mil määral on võimalik nendest reeglitest kõrvale kalduda ja kas see on põhjendatud, vääramata ütluste andmise kui tõendi olemust. Rikkumise kõrvaldamise võimatus viib omakorda tõendi lubamatuks tunnistamiseni. Olukorras, kus kohtulikul arutamisel kannatanut üle ei kuulata, ei ole asja uuel kohtulikul arutamisel võimalik kirjeldatud rikkumisi kõrvaldada. Nagu eespool märgitud, rajanevad maa- ja ringkonnakohtu otsused määravas osas kannatanu ütlustele, mistõttu selle tõendi lubamatuks tunnistamine tingib möödapääsmatult süüdistatava õigeksmõistmise talle etteheidetavates tegudes.

Teisisõnu ei ole asjas tõsikindlaid ja üheseid ülekaalukaid tõendeid, et asjad toimusid nii, nagu laps räägib. Oli siis tegelikult, kuidas oli, ei saa keegi ilmselt kunagi teada. Küll aga peame lapsevanematena tegema kõik selleks, et meie laste turvalisus oleks tagatud. Ja seda alati ja kõikide vahenditega, et taolised asjad kunagi aset ei leiaks.

Lähedaste puhul on keerulisem, kuid võõraste ja lapsehoidjate palkamisel me peame minimaliseerima igasuguse riski. Seega loodan, et mõistate, armsad lugejad, et just see leht on tõsine samm edasi – ja kui Teie kirjutate siia oma superlapsehoidjale soovituse, et teda saaksid usaldada ka teised, olete andnud oma panuse selleks, et meie armsad lapsed saaksid turvaliselt hoitud.

Usun, et 2 eurot selle eesmärgi realiseerimiseks, et logida lehele ja kirjutada soovitus ühele või mitmele väga usladusväärsele ja heale lapsehoidjale, ei tohiks olla liiga kõrge hind nii hea eesmärgi nimel. See on tegelikult  pisem, mis Te teha saate, et suhelda turvalises keskkonnas ja anda kõigile abivajajatele turvalisi soovitusi.

Olge siis julged ja kirjutamiseni!

Allikas : www.riigikohus.ee