Miks vanavanemad peavad lastelastele elatist maksma?

Olles oma esimeste laste ja lastelaste ootel, on vanemad ja vanavanemad  õhinas ja rõõmsad.

Kahtlemata toob lapse sünd kaasa õigused ja  kohustused .Aastaid kestnud kohtupraktika kohaselt teadsime, et need õigused ja kohustused on vaid vanematel. Vanavanemate kohustustest keegi ei rääkinud ega vanavanemate üle kohut ei mõistetud. Kui lapsel elatist nappis, siis oli nõudeõigus selle lapse vanemal , kelle juures laps elas teise vanema vastu.

Juba aastaid kehtib uus Perekonnaseadus, mille kohaselt hagejaks ehk elatise nõudjaks on tegelikult nii täisealine kui ka alaealine laps ise. Alaealine laps teostab seda õigust , tõsi küll selle vanema kaudu, kelle juures ta elab ehk teisisõnu esitab tema nimel nõude see vanem, kelle juures laps elab.

Kehtiva perekonnaseaduse kohaselt on ülalpidamist õigustatud saama eelkõige alaealine laps, seejärel  laps, kes täisealiseks saanuna jätkab põhi- või keskhariduse omandamist põhikoolis, gümnaasiumis või kutseõppeasutuses, kuid mitte kauem kui 21-aastaseks saamiseni ja lõpuks  muu abivajav alaneja või üleneja sugulane, kes ei ole võimeline ennast ise ülal pidama.

Need on ka isikuteks, kes saavad ülalpidamist nõuda, kui seda kohustatud isiku (vanemate või vanavanemate) poolt vabatahtlikult ei anta.

Isikud, kes on kohustatud ülalpidamist andma on täisealised esimese ja teise astme ülenejad ja alanejad sugulased. Esimese astme sugulased laste suhtes on nende vanemad. Teise astme sugulased on eelpooltoodu valguses  vanavanemad ja nende alanejad ja ülenejad sugulased,  sealhulgas alaealise lapse tädid ja onud.

Seega on nii alaealise lapse vanematel ja kui ka vanavanematel lapse ülalpidamise kohustus. Kui ülalpidamist saama õigustatud isikuid on mitu ja ülalpidamiskohuslane ei ole võimeline neile kõigile ülalpidamist andma, siis eelistatakse alaealist last teistele lastele, lapsi kaugema astme alanejatele sugulastele, alanejat sugulast ülenejale sugulasele ning ülenejate sugulaste puhul lähema astme sugulast kaugema astme sugulasele.

Kuna lähema astme sugulane peab andma  ülalpidamist enne kaugema astme sugulast, peavad alaealist last eelkõige ülal pidama tema vanemad. Aga kui vanem juba  teiselt vanemalt lapse eest elatist nõudma läheb, on selge, et tal endal napib vahendeid, siis perekonnaseaduse kohaselt  ei vabane vanemad oma alaealise lapse ülalpidamise kohustusest mitte mingil juhul. Isegi  kehva varalise seisundi korral ei vabane lapsevanem oma alaealise lapse ülalpidamise kohustusest ning peab kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Kuna vanem alaealise lapse ülalpidamise kohustusest ei vabane, ei saa ka vanavanematel tekkida kohustust pidada vanema asemel ise last ülal, kui vanemal ei ole lapse ülalpidamiseks piisavalt vahendeid. Ehk tegelikult peavad last üleval pidama kõik vanemad ja vanavanemad  oma võimaluste piires.

Kui kaaluda lapse huvi saada vanavanematelt ülalpidamist ning vanavanemate huvi säilitada oma  sissetulek ja elukvaliteet, siis tuleb eelistada alaealise lapse huve, kes ei saa ise oma vajaduste rahuldamiseks midagi ette võtta ning kelle põhivajaduste rahuldamine sõltub täielikult ülalpidamiskohuslastest, sh vanavanematest. Oluline on siinjuures märkida seda, et igasuguses ja kõigis lastega seotud vaidlustes tuleb alati esikohale sead lapse huvid.

Kindlasti küsivad kõik vanavanemad, aga meie? Meie oleme ju juba oma lapsed üles kasvatanud, neid koolitanud ja aidanud nii kuis jõudnud ja nüüd pensionipõlves ei saa samuti rahulikult elada? Siis väikeseks lohutuseks võib küll öelda, et see on ikkagi tegelikult äärmine abinõu.

Perekonnaseaduse mõtteks on tagada ülalpidamist saama õigustatud isiku (lapse) ülalpidamine ka juhul, kui ülalpidamist esimeses järjekorras andma kohustatud isik (vanem) ei ole ülalpidamiskohustusest oma varalise seisundi tõttu vabanenud, kuid temalt ei ole võimalik seaduses sätestatud õiguskaitsevahendeid kasutades ülalpidamist saada või on ülemäära keeruline temalt elatist kätte saada.

Tavaliselt toetavad vanavanemad oma lapsi vabatahtlikult lapselapse ülalpidamiskohustuse täitmisel. Seda eelkõige juhul, kui lapselapse ja vanavanema ning last hooldava vanema ja vanavanema  suhted on normaalsed. Üsna sagedasti aga vanemad ei suuda peale lahku kolimist omavahelisi suhteid lahendada ja üheks mõjutusvahendiks on elatise mittemaksmine. Siis tuleb mängu kohus ja elatist mitte maksvalt vanemalt mõistetakse reeglina elatis poole Eesti Vabariigi valitsuse palga alammääras välja.

Kui vaatamata isegi kohtulahendile kohustatud isik lapse ülalpidamiseks elatist ei maksa, tekib lapsel õigus pöörduda ülalpidamisnõudega kohustatud vanema vanemate vastu. Seejuures saab vanavanemate ülalpidamiskohustus olla üksnes asenduskohustus, mis tuleb kõne alla eelkõige siis, kui lapse vanema(te)lt ei ole võimalik lapsele ülalpidamist saada.

Selline kohustus võib tekkida juhul, kui ülalpidamist andma kohustatud vanem ei ole oma varalise seisundi tõttu ülalpidamise andmisest küll vabastatud, kuid tema vastu ei ole võimalik ülalpidamisnõuet esitada või kui ülalpidamise väljamõistmist on temalt võimatult raske saavutada.

Vanavanemal tekib asenduskohustus ka juhul, kui vanema viibimiskoht ei ole teada, mistõttu on välistatud või raskendatud tema vastu nõude rahuldamine kohtus, aga ka juhul, kui tema vastu esitatud nõue on küll kohtus rahuldatud  ja temalt on elatis välja mõistetud, kuid kohtulahendi täitmine täitemenetluses ei ole viinud soovitud tulemuseni, kuna vanemal puudub vara, mille arvel kohustust täita. Praktikas on kujunenud olukordadeks eelkõige need, kus vanem on püüdnud lapse ülalpidamist kohtutäituri vahendusel kätte saada, kuid see pole õnnestunud kas isiku mittetöötamise, tema asukoha teadmatuse või ka tegelike sissetulekute varjamise tõttu.

Seega tekib vanavanema ülalpidamiskohustus ka siis, kui vanemalt on ülalpidamist saama õigustatud isiku kasuks elatis kohtulahendiga  välja mõistetud, kuid seda ei ole reaalselt võimalik kätte saada.

Ülalpidamist antakse üldjuhul perioodilise rahalise maksena ehk elatisena. Ülalpidamise ehk elatise suuruse kindlaksmääramisel arvestatakse elatis õigustatud saava lapse kõiki eluvajadusi, sealhulgas tema võimete ja kalduvuste kohase hariduse ja huvi- ja kutsealase ettevalmistusega seotud kulutusi, riideid, söögiraha jpm. sõnaga kõike, mida inimene oma eluks ja arenguks vajab. Juhul kui kohustatud pool (nii vanem kui vanavanem) ei täida ülalpidamiskohustust vabatahtlikult, mõistab elatise õigustatud isiku, nagu ma eelnevalt juba selgitasin -siis  lapse nõudel , keda esindav vanem, kelle juures ta elab, välja kohus.

Perekonnaseaduse järgi vabaneb isik ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles ta ei ole enda muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist. Seega otsustab ülalpidamiskohustuse olemasolu (abivajaduse) ja ülalpidamiskohustuse ulatuse (elatise suuruse) üle vaidluse korral kohus.

Lahtiseletatult tähendab see seda, et kui vanavanema sissetuleku moodustab üksnes riiklik pension, tal puudub kinnisvara või muu vara, mida oleks võimalik realiseerida ülalpidamiskohustuse täitmiseks, pensionist piisab aga üksnes iseenda eluvajaduste minimaalseks rahuldamiseks, siis võib kohus jätta elatise ka välja mõistmata või vähendada selle suurust alla seaduses sätestatud miinimumi.

Näiteks võib siis vanavanema pensionist mõista lapse elatise katteks 50 eurot.

Samal ajal peaks arvestama, et üldjuhul on lapsel 4 vanavanemat ja kui igaüks annaks 50 eurot, siis saaks juba pool elatisest tasutud. Vanemad ise peaksid siis näiteks kumbki maksma 100 eurot ja lapse miinimumelatis , hetkel siis 400 eurot, olekski käes.Kindlasti tuleb iga juhtumi korral lähtuda just konkreetset lapsest, tema vanematest ja vanavanematest ja nende majanduslikust olukorrast ning muudest varadest. Ette kindlaks määratud summasid üldjuhul ei ole. On viidatud alammäära, millest naljalt alla minna ei tohi.

Vanavanemad peaksid teadma ka seda, et vanavanemal, kes täidab lapse vanema asemel lapselapse ülalpidamise kohustust, on õigus nõuda lapse vanemalt, kelle asemel vanavanem ülalpidamise kohustust täitis, lapse ülalpidamiskohustuse täitmist endale. Ehk tegelikult siis on vanavanemal õigus oma lapselt nõuda lapselapse jaoks makstud summad tagasi. Seega tekib ülalpidamist andnud teise järjekorra ülalpidamiskohustuslasel regressinõue esimese järjekorra ülalpidamiskohustuslase vastu. Tähtis on aga siin teada seda, et see nõudeõiguse üleminek ei tohi aga olla vastuolus ülalpidamist saama õigustatud isiku huvidega ehk siis  lapse õigusega saada ülalpidamist oma vanemalt.

See tähendab, kui vanavanemal on nõue oma lapse vastu lapselapsele tasutud elatise rahasummade tagasinõudmiseks  ja samal ajal on vanemal kohustus lapse ees ehk last jätkuvalt elatada, siis eelistatakse nõuet lapse ülalpidamiseks. Ehk vanavanemal ei ole lootust enne oma raha kätte saada, kui laps 18 täis või siis saab vanem või elatist saav laps ootamatu rahasüsti.

Tegelikult on siis nii, et riik paneb vanavanematele teist-, kolme-, nelja- jne.kordselt kohustuse lapsi elatada. Filosoofia on siinkohal erinev ja arvamusi mitmeid.

Mina kuulun kahtlemata nende hulka, kes leiavad, et vanavanemad ei peaks oma lapselapsi riikliku sunni najal elatama, vaid ikka südame, vajaduste ja võimaluste piires.Eriti olukorras, kus nad on teinud kõik endast oleneva, et oma lapsed korralikeks lapsevanemateks kasvatada, ent see mingil põhjusel nii ei ole läinud…

Ma leian, et riik ei peaks mitte survestama vanavanemaid , vaid elatist mitte maksvaid vanemaid, sest kõik , kes olid osalised lapse saamisel-ja need ei olnud kindlasti vanavanemad, peavad ka võrdselt vastutama.

Küll aga on seadus kõigile täitmiseks ja seetõttu ei tee paha oma õigusi nii vanemate kui ka vanavanematena teada.

Järgmise kirjutamiseni!