Lastele elatisraha maksmata jätnud mehi ootas arestikamber

Toon Teieni tänagi väga huvipakkuva loo,milline on kirjutatud Ivo Karlepi poolt 14.märtsil 2016.
“Sünnib laps ja toaneitsil on edasi teenimine juba raskem, abiellumise lubadusi andnud mees ei mõtlegi enam neiule ja üks õnnetu inimene on maailmas jällegi rohkem,” kirjeldas 1930ndate ajaleht tüüpilist olukorda, kus jõukad mehed kehvikutest naisi ära kasutasid.

Elatisraha vajadus, suurus ja kohustus on olnud arutluse all juba iidsetes juriidilistes tekstides, kaasa arvatud Babüloonia Hammurapi seadustes 1754 eKr, mis ütlevad, et mees peab võimaldama ülalpidamist naisele, kes on talle lapsi sünnitanud, et naine saaks need lapsed üles kasvatada. See põhimõte kehtib tänapäevani. Eestis määras tsaariajal elatisraha maksmise korra Balti eraseadus, mis võeti üle ka noores Eesti Vabariigis. Kuid nagu kinnitavad tolleaegsed ajalehed, ei aidanud see seadus üksi jäänud emadel laste kasvatamiseks raha saada, sest mehed püüdsid igatepidi oma kohustustest kõrvale hiilida.

Kohus viibutas haamrit

4. augustil 1934. kirjutas Uudisleht ausalt, millised naised kõige enam üksikemadeks jäid. Need olid maal põllutöölised ja linnas majateenijad. “Tallinnas on lugu nii, et väljaspool abielu sünnitamine on saanud majateenijaile niiöelda monopoliks,” märkis leht. Sajast juhust 82 puhul olid vallaslapse emaks just majateenijad. “Sünnib laps, on toaneitsil edasi teenimine juba raskem, abiellumise lubadusi andnud mees ei mõtlegi enam neiule ja üks õnnetu inimene on maailmas jällegi rohkem,” nentis leht ja märkis, et sel juhul ei jäänudki muud üle kui hoolekande osakond ja rinnalaste kodu. Kõige halvemal juhul jäeti laps lihtsalt kusagile maja koridori, lootuses, et küllap head inimesed ta eest hoolitsema hakkavad.

Toonase statistika keskbüroo andmetel olid mehed kõvad oma laste ja nende emade hülgajad. Vallaslapsi oli kõige rohkem Viljandis – tuhande lapse kohta 148. Kõige vähem 1000 elaniku kohta oli vallaslapsi Petseris, kõigest 67. Tallinnas oli vastav arv 81. Eesti oli kogu Euroopas vallaslaste arvu poolest esirinnas. “Asi on meil nii kaugel, et üle riigi vähemalt iga kümnes laps on sündinud väljaspool abielu vallaslapsena,” kirjutas Uudisleht.

Vandeadvokaat Marta Kurfeldt kirjutas 1931. aastal ajakirjas Naiste Hääl, et väljaspool ametlikku abielu sündinud laste isadest jätab isegi 99% oma lapse ühes tema emaga täiesti saatuse hooleks. “Meeleheitele viidud emad hävitavad oma lapsi ja satuvad ränga karistuse alla. Isa aga kõnnib ausa mehena ringi ja irvitab, kuigi tema peasüüdlasena peaks karistuse kandma selle eest, et hävines inimene,” pahandas Kurfeldt. “Millised võimalused on laste emadel üldse selleks, et mehi ja laste isasid sundida täitma seda, mis nende kohus?”

Sageli jõudsid elatisraha maksmisest keeldumised kohtusse. Elva jaoskonnakohtunik arutas Konguta valla taluperemehe Johannese asja, keda süüdistati alimentide maksmata jätmises. Kohus oli peremehelt välja mõistnud suurema summa alimente sama valla talutütrele Emiliele. Teise naisega abielus taluperemees ei tasunud alimente aga ka kolm aastat hiljem. Jaoskonnakohtunik mõistis Johannese alimentide maksmata jätmise pärast kaheks nädalaks arestikambrisse.

Tallinnas käis 7. jaoskonna. kohtuniku juures Erika Dobra, kes nõudis, et tema mees Johannes Dobra, kes elab temast lahus ja kellelt kohus varem alimendid välja on mõistnud, neid ka maksaks. Mees püüdis vastu puigelda ja näidata, nagu ei oleks temal sissetulekuid. Tunnistajad aga ütlesid, et mees elab teise naisega ja peab kingsepaäri, mis tähendas, et tal peab olema ka raha. Kohus pani ette ära leppida. Mees lubaski esialgu maksta 20 krooni kuus, pärastpoole ka selle, mis kohus varem välja mõistnud. Mees tegi oma otsuse alles siis, kui kohtunik temale meelde oli tuletanud, et mittemaksmise korral ei jää temalgi muud üle kui arestikambrisse karistust kandma minna.

Mehed trikitasid sissetulekuga

Alati polnud kasu ka kohtuotsustest. “Kohtud mõistavad ülespidamise raha küll välja, kuid selle sissenõudmist ei lähe pea kunagi korda teostada,” nentis Kurfeldt. “Missugune otsuse täitmise viis ka ei oleks, võlgnikud katsuvad maksmisest ikka mööda hiilida. Kui sissenõudmine pööratakse võlglase varale, siis koormatakse see heade sõprade ja sugulaste abil nii suurte võlgadega või obligatsioonidega, et oksjonilt sisse tulevast summast nõudja midagi ei saa. Rääkimata juhtudest, kus kinnisvara ära müüakse või kellegi teise nimele kirjutatakse. Niisama hoidub võlglane päritud kinnisvara oma nimele ümber kinnistamast, et ainult naine ega laps sealt midagi ei saaks, ja otsib momenti, et päritud osa kohe võõrale ümber kinnistada.”

Niisamuti toimetati juristi hinnangul vallasvaraga. “See müüakse ära ainult fiktiivselt, aga rahajagamisel on palju häid sõpru ja sugulasi, kellel kõigil on vekslite järgi või täitelehega raha saada,” tõi Kurfeldt näite. “Kui aga palka soovitakse aresti alla panna, siis selgub, et võlglane on selle kui mitte aastaks, siis mitmeks kuuks ette kätte saanud. Näiteks teenib ühes Tallinna restoranis kokk, kes sagedasti teenistuskohta vahetab ja suveti kuurortides teenib. Millal ning kuhu kohtupristav ka tema palka kinni panema ei läheks, ikka on ta selle ette välja võtnud ja nõudja peab enda varandusest tasuma kohtupristavi täitekulud.”

Sagedasti varjati ka palga tõelist suurust, mõni mees oleks töö eest saanud justkui ainult söögi lauale ja riided selga, teine aga kinnitas, et ei saagi palka, kuna on peremehele võlgu.

Alati ei saadud ka rongaisasid kätte, sest politsei neid ei otsinud. “Maksvad seadused ei kindlusta küllaldaselt nõudjale täitelehe järgi raha kättesaamist,” märkis Kurfeldt ja lisas, et viimasel ajal on jõukamad naised hakanud palkama eradetektiive, et elatisraha nõudma saaks hakata.

Ettepanekuks kriminaalkaristus

Naisjuristid võtsid rongaisade liistule tõmbamise ning seaduste parandamise oma südameasjaks. Kurfeldt käis välja mõtted, kuidas alimentide kättesaamine tõhusamaks muuta. Näiteks sunnitöö toonastes hulkuritele ja joodikutele mõeldud töömajades koos palga äravõtmisega ning karmimadki meetmed. “Mina leian, et vähe on sellest, kui mehed, kes meelega oma lapsed abita jätavad, tööle pannakse sunduslikult,” kirjutas advokaat. “Neid tuleks karistada ka kriminaalkorras. Täiskasvanud lapsi karistatakse kriminaalkorras, kui nad ei hoolitse oma puudustkannatavate vanemate eest. Mispärast siis ei või vanemaid kriminaalkorras karistada? Kahju, mis ühiskonnale selle läbi sünnitatakse, on suuremgi, ja vastavalt sellele peaks ka karistus olema rangem.”

Nii nagu tänapäeval, leidus paraku ka 1930ndatel inimesi, kes lapsi vaid toetuste saamiseks kasutasid. Kui seadus pani omavalitsustele kohustuse puudustkannatavate vallasemade eest hoolitseda, tekitas see väikese titebuumi. Kuue kuni seitsme lapsega üksikemad polnud siis enam haruldased. Lastele makstav toetusraha polnud küll suur, aga nagu märkis Uudisleht, saadi poole tosina lapse pealt ikkagi selline summa, millest piisas ka emale äraelamiseks. “Mõnele naisele on kurg saanud otse painajalikuks kodukäijaks,” ironiseeris leht.

Leidus ka paremat palka saavaid naisi, kes töökoha kaotuse hirmus oma lapse tasu eest teise naise kasvatada viisid. “Sellega teenib korralikku ülalpidamist,” teadis Uudisleht. “On neiusid, kellele lapse sünnitamine häbiasjaks ja võiks kaasa tuua kas või teenistuskoha kaotamise. Mõni riigiteenija või maa kooliõpetaja, kes teistele ise peab olema moraali tuletorniks, ei taha riskida emaks saamist oodates teenistuskoha kaotamisega. Sõidetakse varakult Tallinna, sünnitatakse seal ja jäetakse laps elukutselise vallaslaste kasvataja hoole alla.” Paraja tasu eest hangiti niimoodi korralik ema asendanud kasvataja.

Allikas: www.pealinn.ee