Kes on lapse isa? Põlvnemisest nii ja naamoodi- vol 1.

See asjaolu on ilmselt väga oluline ja seda mitte ainult formaalselt, vaid ka sisuliselt. Kuid ometi toob elu ette olukordi, kus lapse isana lapse sünnitunnistusele kantud isik seda tegelikult ei ole. Ehk siis laps ei põlvne sellest mehest, kes isana on tema sünnitunnistusele kantud isana. Millistel juhtudel see nii on, seda allpool käsitlengi.

Täna toon teieni juhtumi, kus noored inimesed on abiellunud, armunud ja …siis leidnud, et armastus sai otsa, kooselust rääkimata. Üsna sagedamini tuleb ette neid juhtumeid siis, kui tegemist on kahe erinevast rahvusest ja kultuuriruumist inimestega, kellest üks on eestlane, teine välismaalane.

Siin räägin  juhtumist, kus abielu eesti naise ja hindust mehe vahel registreeriti Indias ja sealsete tavade ja usu kommete kohaselt.Kõik oli kaunis niikaua, kui poolte vahel ilmnesid erimeelsused, millel ma hetkel ei peatu, kuna neid võib ette tulla igas abielus. Kui, siis vaid niipalju , et antud juhumil saigi saatuslikuks just vanemate sekkumine ja eestlanna ei suutnud sellele survele vastu panna ning otsustas Eestisse tagasi kolida. Mehega lahutusest seal Indias ei olnud võimalik midagi rääkida, sest ta lihtsalt ei olnud sellega nõus. Naine oli “tema oma” , et mitte öelda omand ja nii see pidi tema arvates ka jääma.

Seega sõitis naine Eestisse tagasi ja asus distantsilt mehega läbirääkimisi pidama, lootuses, et mees saab aru, et nende abielu enam võimalik päästa ei ole.Kuid tema lootused olid asjatud. Kange hindu mees jäi endale kindlaks: kui tulid Indiasse  ja abiellusid siinsete kommete kohaselt , siis tuled ka siia lahutama. Naine ei soovinud mehe meelevalda tagasi pöörduda ja nii see asi soiku jäigi…kuni ta kohtas tublit eesti meest ja armus temasse. Ununes isegi abielu hinduga niikauaks, kuni ta avastas, et ta on lapseootel.

Mees rõõmustas , naine ka, kuni sai aru, et ta on uuele kallimale oma India eluperioodi rääkimata jätnud, kuid nüüd sai see ta kätte. Lootus, et asi iseenesest laheneb, ei täitunud ja nüüd seisis ta silmitsi olukorraga, et peab asja uuele mehele selgeks tegema. Esialgu seetõttu , et ta ei saa temaga abilelluda, kuna on juba abielus. Teiseks seetõttu, et laps sünnib juba 8 kuu pärast ja kas see aeg on piisav, et vana abielu lahutada ja uus sõlmida, arvestades eelnevat. Ta ei osanud ettegi kujutada, et probleem on juba kasvamas üle noorte armunud tulevaste lapsevanemate peade ja lapse isaks lapse bioloogiline eesti isa niipea vormiliselt ei saa…

Rase naine üritas hindule distantsilt (olgu tänatud 21.sajand!) selgeks teha, et abielu tuleb viivitamatult lahutada, kuid asjatult. Rasedus aga kulges juba hoogsalt lõpu suunas, kui kohus alles asja menetlusse võttis. Naisel oli aga sünnitus ukse ees ja küsimus, kes kantakse lapse isana lapse sünnitunnistusse , ootas pakiliselt lahendust. Seda ei tulnud, sest vaatamata asjaolule, et suurte jõupingutuste tulemusena õnnestus meil saada hindust abikaasa Eestisse kohtuistungile, kes ka tunnistas, et abielu on tõesti lõppenud, kuid kinnitas sealjuures, et tema Eestis lahutusega ei nõustu. Naine sünnitas ja ei välimisnisteerium ega perekonnaseisuamet saanud teha muud, kui kanda hindu lapse isana sünnitunnistusele.

Abielulahutuse saaga jätkus ja naine jäi teist korda lapseootele. Abielulahutuse asja sai küll suurte jõupingutuste tulemusel korda, sest kuna hindu oli faktiliselt tunnistanud, et ta nõusub lahutusega, oli menetluse kestel vaja teha kanne lapse sünni kohta ja nii jäi see laps hindu nimele.

Nüüd ei olnud muud nõu , kui pöörduda hagiga kohtusse põlvnemise tuvastamiseks. Vaja oli tuvastada, et laps ei põlvne hindust, kuid kuna kannet niisama lihtne muuta ei ole ja protsess on pikk, otsustas naine paralleelselt, et esitame ka hagi hindu vastu elatise nõudes. Ehk siis: kui, sa hindu, tahad olla isa, siis hakka oma last elatama ka.

Ja kui hindu sai aru, et  ta ei soovi elatada last ehk varsti juba kahet last , kes ei põlvne temast , andis ta läbi erinevate ametite lõpuks nõusoleku ka kandemuudatusteks, kuid loomulikult oli vajalik lõpetada isaduse ehk põlvnemise tuvastamine, et asi oleks juriidiliselt korrektne ja lastel tõsikindlalt isa, kes tegelikult ongi nende isa. Kokku võttis asjajamine pea viis aastat aega, kuid see on kõva keskmine ehk hea tulemus.

Seega , armsad naised, armastus on võimas tunne, aga uskuge , et vahel on lihtsam enne mõelda pisut kauem, kui armsamale “jah” sõna öelda.

Kaunist uue aasta esimese kuu lõppu ja head soovides,

Alla