Viimasel aja oleme harjunud teatud kohtupraktikat aluseks võttes, et lapsele miinimummääras elatise nõudmiseks on alus olemas , kui laps elab ühe vanema juures. Tegelikult see päris nii ei ole.
Lapsele ülalpidamist andma on kohustatud mõlemad vanemad. Seda kindlasti. Kuid arvesse tuleb võtta alati ka lahus elava vanema panust ja osalemist või mitteosalemist lapse elatamisel ja kasvatamisel . Kui lahuselav vanem tegelikult ka viibib lapsega koos pool ajast või vähem, panustab ja kulutab sellel ajal lapse põhivajaduste rahuldamisele, tuleb selles osas kulud lugeda elatisena kantuks.
Kui laps viibib lahus elava vanema juures olulise osa ajast, sh kui lapsel on vahelduv elukoht, võib tekkida olukord, kus mõlemad vanemad täidavad vahetult ülalpidamiskohustust piisavalt ning elatist ei tulegi välja mõista. Asjaolu, et lahuselav vanem kannab ajal, mil laps on tema juures, kulud lapsele vahetult, tuleb arvestada aga ka juhul, kui lapsel ei ole vahelduvat elukohta või kui laps ei viibi olulist osa ajast lahuselava vanema juures (vt Riigikohtu 8. jaanuari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13, p 12; 8. märtsi 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-177-16, p 11).
Põhiline vaidlus siinjuures on , et kuidas ja kuipalju siis n.ö. kohustusest maha arvata. Elatise suurust ei saa määrata üksnes selle järgi, kui palju aega veedab laps ühe või teise vanema juures, vaid tuleb tuvastada, kui suured on kummagi vanema kulud lapse vajaduste rahuldamiseks ning kas tehtavate kulude suurus vastab vanema ülalpidamiskohustuse ulatusele või tuleb tal lisaks maksta vastavalt oma kohustuse ulatusele ka elatist (vt Riigikohtu 8. jaanuari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13, p 13; 3. juuni 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-56-15, p 11).
Vanemate eraldi elamise korral kannavad mõlemad vanemad eelduslikult nende juures olevate laste esmased kulud, nt söögikulud. Mõlemad vanemad kannavad eelduslikult ka eluasemekulusid, mida saab jagada laste vanemate juures oleku aja järgi. Kuna kulusid lapse majutamiseks teevad mõlemad vanemad, ei ole põhjendatud nõuda lahuselavalt vanemalt lapsega püsivalt koos elava vanema eluasemekulude katmist sama aja eest, kui tema peab eluasemekulusid laste huvides kandma. Vastasel juhul koormataks teda topelt, kuna ta peaks osalema teise vanema kulude katmises, kuid tema enda kulud jääksid arvestamata. Samas ei sõltu lastega seotud püsikulude, nagu sidekulud või kulud riietele, hügieenitarvetele, koolile või lasteaiale, laagritele, treeningutele, huvialaringidele, reisidele jms kandmine eeldatavasti sellest, kumma vanema juures laps on. Elatist ega selle suurust ei mõjuta iseenesest asjaolu, kui vanemad leppisid kokku, et üks vanem katab vastutasuna teiselt vanemalt saadud hüve eest (nt abielu lahutamise korral ühisvara jagamisel) üksi lapse ülalpidamise kulud või teeb seda suuremas kui pooles ulatuses. See kokkulepe jääb vanemate vahel kehtima ka pärast lapse kasuks elatise väljamõistmist ning selle kokkuleppe alusel saab vanem, kellelt kohtulahendiga elatis välja mõisteti, kuigi omavahelise kokkuleppe järgi ta elatist maksma ei pidanud, nõuda kokkuleppe alusel makstu teiselt vanemalt tagasi.
Üldjuhul ei või igakuine elatis ühele lapsele PKS § 101 lg 1 kohaselt olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära (miinimumelatis). Alati on kohtumenetluses just elatise suurendamise nõuetes vaja arvestada tagasiulatuvat panust. Palju on kohtutes elatisvaidlusi aastatest 2013 ja enne ning peale seda. Panen siia näitliku kokkuvõtte elatise miinimummäära muutumise aastate lõikes.
Vabariigi Valitsuse 28. novembri 2013. a määruse nr 166 „Töötasu alammäära kehtestamine“ § 1 lg 1 järgi kehtis 1. jaanuarist 2014 kuutasu alammäärana täistööajaga töötamise korral 355 eurot ning 1. jaanuarist 2015 390 eurot.
Vabariigi Valitsuse 18. detsembri 2015. a määruse nr 139 „Töötasu alammäära kehtestamine“ § 1 lg 1 järgi kehtis alates 1. jaanuarist 2016 kuutasu alammäärana täistööajaga töötamise korral 430 eurot ning § 1 lg 2 järgi kehtis alates 1. jaanuarist 2017 sellena 470 eurot.
28.09.2018 sõlmisid Eesti Tööandjate Keskliit ja Eesti Ametiühingute Keskliit kokkuleppe, mille kohaselt tõusis 2019. aastal töötasu alammäär senise 500 euro asemel 540 euroni. Kokkuleppega seonduvalt võttis Vabariigi Valitsus vastu 13.12.2018 määruse, millega kehtestas 2019. aasta töötasu alammääraks 540 eurot.
Kuna perekonnaseaduse § 101 lõige 1 kohaselt on igakuine miinimumelatis ühele (alaealisele) lapsele pool kehtivat kuupalga alammäära, siis alates 1. jaanuarist 2019. a on seadusjärgseks miinimumelatiseks 540 : 2 ehk kokku 270 eurot kuus.
Elatise miinimumäära tõusuga seonduvalt on aga oluline arvestada, et juba 2017. aastal tegi Riigikohus otsuse, milles asus seisukohale, et seni kehtinud 235 euro suurune elatise miinimummäär võib olla muutunud ebaproportsionaalselt suureks ning soovitas seadusandjal kaaluda miinimumelatise vähendamist või vajaduspõhise miinimumelatise kehtestamist. (Millest edaspidi).
Miinimumelatise kehtestamine lihtsustab alaealistele lastele elatise nõudmist, kuna miinimumi ulatuses ei ole vaja tõendada lapse vajadusi, st eelduslikult on see lapse igapäevaste vajaduste rahuldamiseks ühe vanema tehtavate kulutuste suurus (vt nt Riigikohtu 22. märtsi 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p 13).
Tuleb eeldada, et lapse ülalpidamiseks kulub kummagi vanema ülalpidamiskohustust arvestades kahekordne elatise miinimummäär ning et mõlemad vanemad suudavad lapsele anda ülalpidamist seaduses sätestatud miinimumsuuruses (vt nt Riigikohtu 16. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-160-12, p 17).
Mõjuv põhjus elatise vähendamiseks alla miinimummäära võib olla muu hulgas see, et laps elab mingi osa ajast lahuselava vanema juures . Kui elatist nõutakse miinimummääras, võib eeldada, et lahuselav vanem kannab lapse igapäevaste vajaduste rahuldamiseks tehtavad kulud vahetult proportsionaalselt osas, mis vastab kulutustele, mis tuleb lapse vajaduste rahuldamiseks teha, arvestades aega, mille laps veedab tema juures.
Kui elatise nõue esitatakse küll miinimumsuuruses, kuid eeldusel, et laps elab osa aega kohustatud vanema juures, ei ole tegemist tavapärase miinimumelatise nõudega ning tuleb tõendada lapse ülalpidamiskulude suurus .
Seega, enne , kui asute nõudma elatist kas kohtu kaudu või kohtuväliselt , võiksite alati objektiivselt koostada lapse reaalse eelarve, ning kummagi vanema tegelikult panustatu rahalisse vääringusse ümberarvutatult.
Kindlasti soovitan pöörduda juristi poole juhul, kui endal teadmisi napib. Peale õigusnõustamise võib juhtuda, et asjad saab lahendada kohtuväliselt ja/või elatise nõudmiseks puudub sisuliselt alus või vastupidi: avastate , et teine vanem ei olegi piisavalt panustanud.
Perekonnaõiguse probleemidega võib julgelt pöörduda staažika juristi Alla Raudsepa poole telefonil 588 599 83, kes koostas ka antud ülevaate ning kes tegeleb perekonnaõigusega juba üle 20 aasta.
Superlapsehoidja
