Armastuse abistav jõud laste kasvatamisel

Kallid lapsevanemad, tahan teiega jagada oma kogemust, omandamaks paljude  lapsevanemate elus nii mõnelgi hädavajalikul hetkel puuduvat mõistmist, kuidas muundada  viha-, kurbuse-  või mistahes negatiivne energia lapse vastu armastuse energiaks.

See negatiivsus ning sellele järgnev ärritatud käitumine kipub spontaalselt lapsevanema üle võimust võtma, kui laps teeb pahandust, aga emal- isal napib aega või teadmisi mitte kurjustada. Ma isegi ei peatu hetkel vaid füüsilisel karistamisel, vaid paljudel juhtudel oleme ju tunnistajaks suurtes poodides, kus lapsuke saab halastamatult riielda, kui ta ühtäkki kommiriiulist omatahtsi kommi järele haarab. Või hoopis õhtul magama ei taha jääda, kuigi kõik “eeldused” on selleks täidetud ja unejuttki loetud. Näiteid võiks lõputult tuua, kuid arvan, et saite juba aru, millest jutt.

Kõik saavad kord lapsevanemateks esimest korda. See oli, on ja jääb alati nii. Ja sealjuures ei loe mitu perekooli koolitust keegi eelnevalt läbinud on, lapsevanemaks olemise tarkus tuleb valdavalt läbi oma empiirilise kogemuse. Sest kõik toimub ju tunnetuse tasandil.

Ka mina olin noor ja kogenematu ning esmakordselt, esimese lapse saamise ajal, nõuka-ajal lapsevanemaks saanu. Kui me pinginaabriga koolis arutasime, kui palju keegi lapsi tahab, teatas tema enesekindlalt, et kolme. Mina ei olnud endale tulevaste laste arvu välja mõelnud, sest sünnitamine oli nii hirmus, nagu kõik naised rääkisid. Samas mõtlesin sellele  tõsiselt just siis esimest korda. Mõtlesin ja ütlesin, et no ilmselt kahte ehk…See tuli sellest, et kuna ma teadsin, et sünnitama peab, muidu sinust ju korralikku kodanikku ei tule, siis peab selle hirmsa kogemuse läbi tegema. Kuna ma olin kogu elu tundnud puudust vanemast vennast, tahtsin kindlalt, et mu esimene laps oleks poeg ja siis tütar , kui ma peale esimest sünnitust ellu jään. Edasi arutledes ütlesin veel, et kui saaks teist korda kohe kaksikud, vat siis võiks küll kolm last olla: poeg, tütar ja poeg.

Ja ette rutates asjade käigust ütlen, et nii läkski. Mul on poeg ning kaksikutest poeg ja tütar. Niisugune jõud on tõsiselt mõeldud mõttel.

Tulles aga tagasi sünnitamise hirmu juurde, mida meile noortele naistele toona sisse kodeeriti, kinnitan, et ega seal ju midagi nii ilusat nagu tänapäeval, tõesti ei olnud. Sünnitamine oligi raske, hirmus, koledates koleda haigla tingimustes, sajatava ämmaemanda või arsti saatel koos ümberringi 24/7 röökivate sünnitajatega. Ei ole ma siis lugu pidanud karjumisest ega pea nüüdki. Ehk siis hirmule lapse kandmise perioodil lisas hoogsalt vunki juurde eesootav sünnitamise hirm. Ning vastupidiselt kõigile tänapäeva tarkustele , ei olnud seal kellelegi muule, kui endale loota.

Isegi täna, ei ole mind üks avaliku elu tegelasest Miss Estoniaks valitud mitme lapse ema suutnud veenda, et sünnitamisest on võimalik orgasmi saada. Kõik on kogemuslik ja nagu ei ole suudetud defineerida armastust, nii ei suudeta ilmselt kunagi defineerida orgasmi. Ehk on meil selle kena prouaga orgasmi osas erinev lähenemine või on mul ikkagi lihtsalt võimatu ette kujutada ülemeelelist naudingut last sünnitades, ei oska öelda. Mina ei ole tema ja vastupidi. Ja see ei olegi tähtis. Hoopis tähtsam on, kas ja kuidas sellest koledast kogemusest sai elu imeliseim aare – lapsevanema armastus. Mistõttu ei tea mina midagi sünnituse järgsest stressist. Armastus päästis.

Miks ma sellest räägin, on see, et tahan teadvustada teile, armsad lugejad, et vaatamata armastusest eostatud lapsele , ei kujutanud ma end emana üldse ette. Ja tulevasele lapsele saingi pühenduda perioodidel, kui pagendasin hirmu ja olin oma tulevase ilmakodanikuga kahekesi. Kõhtu silitades tundsin esimest korda armastust lapse vastu ja suhtlesin, püüdes kokkuleppele jõuda, et teeme nii, et kõik läheb meie mõlema jaoks väga hästi, kallis poja. No loomulikult ei teadnud tol ajal keegi, kas on poja või mitte, aga mina ise teadsin. Kust? Ei tea, aga teadsin. Sest teadsin, et kui ma nii väga tahan poega, kuidas asjad üldse saakski teisiti olla.

Ja siis ta tuli. Kiiresti, emme jaoks meeletu valuga ja päev varem. Aga tubli nõukogude naisena kannatasin ma vapralt, ei teinud piiksugi …aga see on teine teema.

Ja siis SEE tuli. Oma last esmakordselt süles hoides tundsin mõistusevälist armastust oma vastsündinu suhtes. See oli nii võimas tunne, millele lisandus tol hetkel arusaamatu mõte: poja, kallis, nüüd on mind kaks. Miks nii, mõtlesin kohe sekund hiljem, olen ju abielus. Seega peaks meid ju kolm olema….Hiljem andis elu vastuse, kuid taaskord, seegi pole see teema.

Tahan teid hoopis üles kutsuda tabama, tajuma ja taaselustama esimest sellist ülemeelelist armastuse hetke oma lapse vastu, kus see oli kõige võimsam ja vallutas teid üleni. Sest seda energiat saategi hiljem kasutada rasketel hetkedel. See on igaühe jaoks erinev ja võib saabuda erineval ajal. Mõnel peale sünnitust, aga mõnel oluliselt hiljem. Vahet ei ole. Peamine, et suudate selle hetke enda seest üles leida, et see vajalikul hetkel appi võtta selleks, et mistahes frustratsioon armastuse energiaks muundada.

Kõigil on laste kasvatamisega raskusi, eriti , kui keegi ei ole meid ka õpetanud. Isegi kui on, oleme me kõik  lihtsalt inimesed, ei enamat. Aga minul toimis see nii: kui mul oli meeletult raske lapsega seotud hetkedel, rahamured , kui ei olnud söögiraha, vahel viimase 15.kopikat piima jaoks suutsin järgmise palgapäevani säästa, kuid endale enam ei jätkunud.  See omakorda tekitas stressi ja rinnast kadus nelja kuu järel piim, seejärel nagu ikka, jaks rauges, väsimus võttis võimust, rahu ja tasakaal kippus kaduma, vihaenergia kippus võimust võtma…Nagu ka tänapäeval, kuigi põhjused on erinevad, on inimesed ikka luust ja lihast, oma probleemide, tunnete ja tajudega.

Ma kindlasti ei saa kiidelda sellega, et ma oleksin tol ajal osanud või suutnud  või teadnud, kuidas transformeerida armastust. See helge hetk ja äratundmine lihtsalt tuli eiteakust, kui istusin selle tohuvabohu keskel tühjaks pigistatuna nagu sidrun keset tühjust toas ja hinges. Pilk oli suunatud pahandust tegevale marakratile, kes parasjagu oli ametis tassikangutamisega laualt, oli ta ju 8 kuuselt käima hakanud ja torpedeeris punktist A punkti B …Mina vaatasin teda tühja pilguga umbes 30 sekundi jooksul ja äkki tundsin , kuidas frustratsioon asendus armastusega hetkel, kui manifesteerus hetk sünnitusmajas armastuse energias oma lapse vastu.

Vaatasin selles olles oma pojakest edasi selle suure mõistusevälise armastuse tundega, mida olin tundnud hetkel, kui ta esmakordselt sülle võtsin ja tundsin, kui väga ma teda armastan. Järsku ma nägin seda pisikest kratti hoopis teise pilguga. Ma nägin, et tass, mille ta hetk tagasi lõhkus, sööstes telefoni juhet inspekteerima, mille ta seinast välja ja katki tõmbas, olid nii tühised selle tunde kõrval, mida ma oma kalli poja vastu tundsin ja hetkeline negatiivne emotsioon lahustus. Ausalt öeldes üllatas see mind ennastki sel hetkel.

Samas tundes olles ma kulgesin oma imelise pojakese juurde rahulikult, armastusega ja selmet teda pahanduse tegemise järgselt tutistada või laksu tagumikule anda, võtsin ta sülle. Suudlesin teda hellalt laubale, kallistasin, jättes kõik muu hetkeks tahaplaanile ja viisin ta sinna, kus ta mõtted ei oleks eelmise üleannetusega seotud. Jäin niikauaks temaga, kuni temagi silmnähtavalt rahunes ning juhtisin hellalt tema tähelepanu uuele tegevusele. Ja eemaldusin siis, kui tundsin, et poeg on turvalise tegevuse juures. See oli imeline energia muundamise tunne ja ma sain aru, et see ongi võti. Sest nii kergelt ei olnud ma kunagi suutnud teda ebasoovitavast eemaldada. See äratundmine , et võin oma silmatera armastusega juhtida halvast heani , oli nii vabastav ja samas nii ühendav lapsega. Ja lapse kasvades asendus sülle võtmine pea silitamise või lihtsalt sooja, armastust täis pilguga, mis lahustas kogu negatiivse energia.

Aga ma hoiatan – see tunne tuleb endas eelnevalt üles leida või äratada. Formaalne “ma armastan sind”, ei toimi ühelgi juhul. Vähemasti mitte sellisel määral, et see lahendaks probleemi.

Ja teine moment – ühest korrast ei piisa, vaja on heas mõttes meeletut , kuid mitte meeleheitlikku (!) armastust ja püsivat järjekindlust. Hiljem aga piisab vaid pilgust oma lapsele. Näiteks kui olete teda eelnevalt nimepidi hüüdnud: ta vaatab teile otsa, teie silmadesse ja jätab koheselt katki kõik, mis teie pilgust paistab talle, et mida ta ei peaks tegema.

Jah, te saite õigesti aru – teie vaev on ära tasunud ja hiljem toimub juba kõik vaid energeetilisel tasandil- te vahetate isegi mõtteid pilkude kaudu. Kui aga saabub raske teismelise iga, on vaja lapsele ka sõnadega aeg-ajalt armastust meelde tuletada, kui te seda juhuslikult enne ei ole teinud. Ka siis, kui olete. Aga eeltingimus on aus, tegelikult ka usutav  tunne sügaval teie sees, mida ei ole võimalik teeselda, mis peab tulema lapsevanema seest, sellest võimsast esimesest armastuse tunnistamise ja äratundmise hetkest, millest eelnevalt rääkisin.

Ka minu poja tegi teismelisena krutskeid, nagu kõik ja meiegi viisime teda psühholoogile, millest kahjuks abi ei olnud. Poeg oli selleks liiga tark ja teatas peale paari korda, et tema küll ei viitsi neid jukukesi joonistada ja psühholoogiga vestelda. Ja ega vägisi ei ole mõtet viia, kui ikka ei  taha, siis ikka ei lähe. Ja kui lähebki, siis ei süvene. Seega nokk, kinni, saba lahti ja vastupidi.

Siis ma istusin diivanile ja puhkesin nutma ja minu 13.a. poeg vaatas mind ja ehmus, küsis, miks ma nutan. Ma vaatasin teda oma pisaraid täis armastusest tulvil pilguga ja ütlesin, poja, ma olen läbikukkunud lapsevanem ja sellepärast nutangi. Tahtsin sind teistmoodi kasvatada kui kombeks, ilma peksu ja sõimuta…aga põrusin täiega. Seepeale võttis poeg mul ümbert õlgade kinni, suudles mind põsele ja ütles, oleks ma teadnud, kallis emme, et see sulle niipalju haiget teeb ja sa minu pärast nutad, oleksin ammu lõpetanud. Ma enam ei tee, lisas ta veendunult. Ja ei teinudki.

Ja ärge kartke – armastus lapse vastu on täiesti erinev armastus, kui armastus mehe või naise, oma prtneri või abikaasa vastu. Armastus ei kahane iial, vaid ainult kasvab. Ärge peljake, armastus on taastootev: mida rohkem annad, seda suuremaks kasvab.

Mis peamine – vastastikune. Suur armastus vanema ja lapse vahel on tõsikindlalt vastastikune. Sest selle eelduseks on geneetiline energeetika. Ja see erineb kindlasti armastusest mehe ja naise vahel. Kuid ärge arvake, et see on võlukepike, et piisab ühekordsest viibutusest.

Ehk siis armastage oma lapsi kogu hingest – sest armastus on võimas jõud, mis suudab lahendada mistahes probleemid lastega ja seda juba eos.

Sest armastusega suudate likvideerida ebasoovitava põhjuse ja ei pea tegelema tagajärgedega. Aga te peate olema alati kohal. Alati. Te peate olema oma laste jaoks olemas, ka siis, kui teid ei ole füüsiliselt kohal, tunnevad nad teie kohaolekut, kui nad teid vajavad. Ja seda just selle armastuse pärast.

Armastusega,

Teie Superlapsehoidja

et