Täpselt nii , nagu ei saa olla natuke rase, sa kas oled seda või mitte, ei saa olla natuke armunud. Sa kas oled armunud või mitte. Sa kas armastad või mitte. Vahepealset varianti ei ole. On teised tunded, nagu austus, lugupidamine, kohustused, millised saavad olla natukese kaupa. Armastus mitte. Sa kas armastad oma lapsi või mitte. Sa kas armastad oma vanemaid või mitte. Sa kas armastad oma tööd või mitte. Sa kas armastad raha või mitte. Sa kas armastad oma partnerit või mitte. Ja jutt sellest, et armastatakse mitut partnerit üheaegselt , on ilmselt samuti võimalik. Ainult, et küsimus on selles, kas selliselt suhtes olles sinu enese Armastuse vägi kasvab või kahaneb. Mina isiklikult ei ole kohanud ühtki inimest, kes suudaks võrse Armastuse väega panustada mitmesse partnerlusse üheaegselt. Varem või hiljem tõuseb üks esile ja teine hääbub. Ehk nagu Jonny Tepp ütles, millele ma kahe käega alla kirjutan, et : ” Kui armastad kahte inimest korraga, vali teine, sest kui sa oleksid esimest tõeliselt armastanud, siis ei oleks teist tekkinudki.”
Inimesed kujutlevad arusaadavalt Armastust erinevalt. Kelle jaoks on Armastus partneri vastu üleseotud materiaalsusega, olgu. See on nende arusaam Armastusest. Ja kui lõpeb raha , lõpeb Armastus. Lihtne. On inimesi, kelle jaoks võrdub Armastus partneri vastu lapsevanemateks olemisega. Olgu – kuna lapsevanemaks olemine ei lõpe, kas sellisel juhul ei lõpe ka armastus? Just – lapsevanematena mitte. Eeldusel, et olete teda lapsevanemana armastanud, mitte muul moel. On mehi , kes armastavad oma tsiklit rohkem, kui elu. Ja kui see neilt ära võetakse, tsikkel nimelt, jääks justkui elu seisma. Võib ka jääda. Ka see on Armastus.
Armastusel ei ole mõõdet. Armastus on universaalne. Me ise jaotame teda, kui ta meis on. Mõnes rohkem, mõnes vähem, mõnes üldse puudub, mõnes blokeerinud sel määral, et ta arvab, et teda polegi.
Kuid hetkel tahan ma kirjutada Armastusest partneri vastu. Teise inimese armastamisest selles kontekstis, kus puuduvad eelkirjeldatud käega katsutavad mõõtmed. Eeldusel , et kahe Hinge kohtumise eeltingimus on vastastikune Armastus ja sellele rajatud partnerlus elukaaslastena.
Armastusest, mis paneb hinge helisema ja silma särama. Armastusest, mida ei saa katsuda, kuid mis võib hinge nii haigeks teha, et valus hakkab. Isegi siis, kui tunned, et teine sind armastab. Isegi siis.
Olen kahjuks tihti kohanud inimesi, kes ei saa aru, millest ma räägin, sest nad ei ole seda tundnud. Jah, ma tänan Universumit, et mind on õnnistatud Armastusega, olen armastanud ja olnud armastatud. Tean, et olen ka hetkel….
Kui teismelisena piisas partneri armastamiseks vaid liblikatest kõhus, südame pekslemisest ja soojast käepigistusest, siis hiljem enam mitte. Jah, need liblikad peavad olema, aga sellest ainult ei piisa. See küpseb ajas, tulenevalt Hinge sügavusest. Ka see on individuaalne. On paare, kes on elanud aastakümneid koos, kuid siis aduvad, et mida ei ole, see on Armastus. On elatud illusioonis Armastusest ja seepärast, et nii oli või on kombeks. Sest kui juba valitud sai, siis las olla. Minu jaoks on Armastus partneri vastu täna hoopis sügavam tunne, kui pelgalt hea seks või soe silmavaade. Ja just seetõttu on teda aina raskem kohata. Seda partnerit, kes tunneks samamoodi. Ja kes panustaks tundesse samamoodi. Need kaks tingimust : vastastikune äratamine ja lõkkele “puude alla panek” peavad eksisteerima üheaegselt, muidu suhe ei tööta ja Armastus hääbub.
Kui ma 6 aastat tagasi oma elukaaslasest lahku läksin, arvas ta, et mul on keegi teine. Ei, mul ei olnud siis ega ei ole ka praegu kedagi teist. Aga ma sain just siis aru, et „ alla Universaalse vastastikuse Armastuse“ ma partnerluses olla ei taha. See oli liialt koormav. Pidurdas mu Hinge.
Minagi tegin varem valiku nö. tavaliste kriteeriumide alusel, milleks on kirg, atraktiivsus, huumorimeel jpm. tol hetkel ja selles ajas minu jaoks kvaliteetsed omadused , millele arvasin üht kauakestvat partnerlust rajada. Kahjuks see leegike hääbus, sest tegelikkuses olid ootused erinevad, ükskõik, kui palju ma sellele lõkkekesele puid alla ei pannud, midagi ei aidanud. See hääbus.
Ja minult on ikka ja jälle küsitud, et mis mõttes, ideaalne mees ju. Absoluutselt. Ma ei vaidlegi vastu. Aga mina sain aru, et mulle sellest ei piisa. Mina tahan elada Armastuses, mida ei varjuta partneriga kohustuste jagamise koorem, vaid rõõm ega muud eelarvamused.
Mitte , et ma naiivselt avaksin, et enam ei peaks tööd või süüa tegema, aga et järjekord oleks paigas. Kõigepealt tunne ja seejärel kohustused. Mitte vastupidi. Ma tahan tunda ja seejärel teha. Mitte vastupidi.
Ma usun, et paljud, kes on tundud Armastust, teavad, et ka töö edeneb linnutiivul ja söök valmib hõrguna , kuna see kõik sisaldab parajas annuses Armastust. Ka lund saab ajada Armastuses. Mida ma öelda tahan on see, et ma usun, et nähes eakat paari teineteise embuses silma vaatamas, usun, et seal elab Armastus. Kõigi raskuste kiuste. Sest eluraskused käivad ikka inimesi mööda. Kuid kuidagi on nad leidnud oma tasakaalu Elu ja Armastuse vahel, millel on meeletu vägi. See võidabki kõik raskused. Ja just sellepärast ei tee ma täna allahindlust ega müü oma hinge ei kuradile ega ka rikkale üliseksikale plaksuga mehele.
Ma ei olnud nõus elama kellegagi ei laste pärast, ei raha pärast, ei mugavuse ega seksi pärast – vaid ainult Armastuse pärast. Olen kohanud päris mitmeid varakaid abielumehi abielu kõrvalt flirtimas. Ja küsimusele – miks nad seda teevad, kui ise abielus on, vastatakse – enne vanasse kaevu ei sülita, kui uus valmis. Ei ole minu asi kedagi hukka mõista, ega ka võõrast mõista. See on tema elu, tema probleem. Küll aga ise ei tahaks ma selle abielunaise nahas olla. Veel vähem tahaks ma olla selle mehe uus naine. Mustrid kipuvad korduma.
Ja nüüd küsite põhjusega, kas ma liialt naiivne ei ole, uskudes ikka veel Armastusse kahe Hinge vahel? Võib olla olengi. Aga ma usun. Sest alla selle ma enam ei saa. Tahan Armastada ja olla Armastatud kogu hingest, sest tean, et vaid siis on mul vajalik jõud kõigi raskuste ületamiseks.
Ja niikaua võtan ise auto pagasiruumist lumelabida, ajan auto ümbert ise lume ära, teen tööd, teenin ise raha, reisin, mediteerin, teen trenni, tantsin ehk elan täie rinnaga niikaua kui ta tuleb.
Ja mis siis saab, küsite, kui ta tuleb? Kes siis lund ajab või süüa teeb?
Mitte midagi muud, kui et siis teeme kõike koos ja eraldi. Täpselt nii, kuidas otsustame. Sest Hingekaaslasega on lihtne. Me ei pea kumbki teineteisele midagi tõestama, kuna meid ühendab ainult Armastus.
Ja mulle sellest täiesti piisab.
Armastusega,
Teie Superlapsehoidja
